08.03.2023. a kohtulahendis Riigikohus asus seisukohale, et taganemine ei ole lubatud isegi siis kui kostja paigaldatud vaiad ei vasta ehitusnõudeid kehtestavale Eesti standardile nii horisontaalse paigutuse kui ka vertikaalse kalde osas, mistõttu ei vastanud töö selles osas lepingutingimustele ehk tegemist oli lepingu rikkumisega. Tähelepanuväärne antud asjas, et eelnimetatud rikkumine ei mõjutanud ehitustöö kvaliteeti. Riigikohus lähtus eeltoodut arvestades ringkonnakohtu tehtud järeldustest. Kolleegium lähtub seega mh ringkonnakohtu tehtud järeldustest, et kostja eksimused ehitusnõuete vastu ei takistanud töö jätkamist ja kvaliteetse ning funktsionaalse elamu püstitamist.
Riigikohus selgitas, et VÕS § 647 lg 1 järgi loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Praegusel juhul ei ole tegemist VÕS § 647 lg-s 1 kirjeldatud olukordadega. Töövõtja on töö parandamisest ja uue töö tegemisest keeldunud õigustatult. Nagu eespool märgitud, ei saa tellija esitatud asjaoludel üldse täitmist nõuda. Seega ei ole täidetud VÕS § 647 lg-s 1 sätestatud eeldused, mistõttu ei olnud tellijal alust ka VÕS § 647 lg 3 järgi lepingust taganeda ning kohtud on jätnud hageja nõude üleantu tagastamiseks põhjendatult rahuldamata.
Kui tellijal ei ole töö parandamise või uue töö tegemise nõuet (vt käesoleva otsuse p 11) ega seetõttu ka lepingust taganemise õigust, saab tellija kasutada töövõtja vastu siiski muid õiguskaitsevahendeid, kui nende õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused on täidetud. Nt võib tellija alandada hinda või nõuda kahju tekkimise puhul kahju hüvitamist. Kolleegium on ka varem selgitanud, et juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt nt Riigikohtu 24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432/108, p 22; 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27).
Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamine eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641, § 77) ning töövõtja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642) (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Seejärel tuleb kohtul kontrollida, kas hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Lisaks peab tellijale tekkinud kahju olema lepingu sõlmimisel töövõtjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15; 24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432/108, p 22).
Praegusel juhul ongi hageja esitanud kahju hüvitamise nõude, nõudes vaiade utiliseerimisega seotud kulutuste hüvitamist. Selles osas hindas maakohus hageja väiteid ja tõendeid ning leidis, et kahju tekkimine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Kuigi kolleegium leiab, et kahju hüvitamiseks ei pea olema kulutused kantud, ei nähtu maakohtu tuvastatud asjaoludest, et hagejal oleks tekkinud kahju vaiade mittenõuetekohase paigaldamise tõttu. Asja materjalidest tulenevalt on vundament valmis ehitatud, kuid seda, et selleks tulnuks vaiad eemaldada, pole asjas tuvastatud. Samuti pole asjas tuvastatud, et vaiad oleks tulnud eemaldada muul põhjusel. Seega on hageja kahjunõue jäänud põhjendatult rahuldamata.
Kolleegium on varem selgitanud, et töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda. Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (vt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11). Kohus kohaldab õigust ise ka poole taotluseta ning kohtu kohustus on poolte esile toodud faktilised asjaolud õiguslikult kvalifitseerida. Vajaduse korral peab kohus TsMS § 3401 lg 1 järgi määrama menetlusosalisele tähtaja oma seisukoha selgitamiseks (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p 12).
Praeguses asjas hindas maakohus hageja 18. juuni 2018. a avaldust, leides, et tegemist on töövõtulepingust taganemise avaldusega. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole hageja 25. juuni 2019. a, 5. augusti 2019. a, 17. juuli 2020. a ja 14. septembri 2020. a seisukohtadest nähtuvalt taotlenud, et hageja lepingu lõpetamise avaldust saaks lugeda töövõtulepingu ülesütlemise avalduseks VÕS § 655 kohaselt (maakohtu otsuse põhjenduste p 11
Eeltoodu on kohtuotsuse valikuliselt esitatud tekst.
Juhul kui Teil on vaja õigusabi, siis võtke ühendust jurist Vitali Denikin'iga, 58002575, info@denikin.ee www.denikin.ee
