23.11.2022. a kohtulahendis Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas pärandaja võimalusi pärimisleping tühistada. "Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada.
Seadusandja eesmärk ega kavatsus ei ole olnud võimaldada pärandajal pärimislepinguga antud korraldustest ühepoolselt vabaneda sarnaselt testamendile (PärS § 88) või abikaasade vastastikusele testamendile (PärS § 93). Seejuures saab aga pärimislepingu esemeks lugeda üksnes PärS § 95 lg-s 1 nimetatud korraldusi (kindla isiku pärijaks nimetamine, kindlale isikule annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu määramine ning pärimisest loobumise kokkulepe seadusjärgse pärijaga). Muudele pärimislepinguga seotud kokkulepetele, nagu ülalpidamist või hooldamist puudutavatele küsimustele, ei kohaldu pärimislepingu kohta sätestatu, sh pärimislepingu tühistamist või sellest taganemist reguleerivad PärS §-d 102 ja 103.
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. Kolleegium märgib, et PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90-96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. Pärimislepingu tühistamine on seega lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik ka TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. Pärimislepingu tühistamine PärS § 102 lg 1 järgi eeldab varasema pärimislepingu poolte uut kokkulepet, mida on võimalik sõlmida igal juhul ja mitte üksnes siis, kui pärimislepingu sõlmimisel esinesid TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud tühistamise alused. PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast seega VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5). TsÜS § 68 lg 5 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku kui tahteavalduse asendamiseks kohtulahendiga peab pärijal esmase eeldusena olema seadusest või muust õiguslikust alusest kohustus sellekohane tahteavaldus anda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9986, p 13). Kuigi seadusandja ei ole otsesõnu sätestanud pärijale pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustust ning üldjuhul ei saa üldisest hea usu põhimõttest tuleneda otseseid kohustamisnõudeid (vt Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 22), võib niisuguse nõusoleku andmise kohustus siiski erandlike asjaolude esinemise korral tuleneda hea usu põhimõttest (TsÜS § 138), nagu leidsid ka kohtud. Kohtult saab seega taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid.
Praeguses asjas leidsid kohtud õigesti, et ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kohtud võtsid seejuures põhjendatult olulise asjaoluna arvesse, et poolte kooselu kestis ligikaudu 20 aastat. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. Praegusel juhul ei ole kohtud niisuguseid täiendavaid asjaolusid tuvastanud.
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90-96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad seejuures PärS § 102 lg-d 2 ja 3.
Kolleegiumi arvates tuleb PärS § 102 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96).
Selleks, et saavutada tehingu tühistamise õiguslikud tagajärjed, peavad olema täidetud nii tühistamise formaalsed (ennekõike TsÜS § 98 lg-s 1 nimetatud tühistamisavalduse esitamine seaduses sätestatud tähtaja jooksul) kui materiaalsed eeldused. Pärimisleping on tühistamise formaalsete eelduste aspektist seejuures erandlik, kuna selle pärimisõigusliku tehingu tühistamiseks ei piisa tühistamisavalduse esitamisest. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. Lisaks on TsÜS §-s 99 sätestatust erinev ka tühistamise tähtaeg (vt PärS § 102 lg 3 teine lause).
Kuigi hageja ei ole praeguses asjas pärimislepingu tühistamise nõude esitamisel otsesõnu tuginenud PärS § 102 lg-le 2, võib hageja seisukohti mõista ka selliselt, nagu olnuks ta pärimislepingu sõlmimise ajal TsÜS § 92 mõttes eksimuses, kui arvas, et tema kooselu lepingujärgse pärijaga (kostjaga) jääb kestma. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. Eelmärgitut arvestades puudub alus pärimislepingu tühistamiseks PärS § 102 lg 2 ja TsÜS § 92 järgi.
Kohtud märkisid õigesti, et pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). Kõnealune kokkulepe võib hõlmata lepingust taganemist igal hetkel ilma igasuguse põhjenduseta või üksnes kokkulepitud tingimustel. Kohtud on aga tuvastanud, et praeguses vaidlusaluses pärimislepingus taganemise kokkulepe puudub.
Kolleegium peab vajalikuks lisada, et pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse kohta, arutab ta TõS § 18 lg 2 järgi selle osalejatega läbi. Eelmärgitut arvestades kannab pärimislepingu notariaalse tõestamise nõue lisaks tõendamisfunktsioonile eesmärki kaitsta lepingupooli läbimõtlematu tegevuse eest ehk nii hoiatusfunktsiooni kui ka nende nõustamist (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31-33; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 26). Seega tuleb notaril pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes."
Juhul kui Teil on vaja õigusabi eeldoodud küsimustes või esindamist kohtus, siis võite julgelt pöörduda minu poole. Jurist Vitali Denikin, 58002575, info@denikin.ee www.denikin.ee
