top of page
  • vitalidenikin

Hukkunu lähedastele mittevaralise kahju hüvitise maksmist Riigikohtu lahendi tulenevalt

Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud VÕS § 134 lg-t 3 vääralt, tõlgendades erandlike asjaolude mõistet liiga kitsalt. Nimelt järeldasid kohtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsusest asjas nr 3-2-1-19-08 ekslikult, et erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 tähenduses on üksnes lähedase isiku hukkumise ja sellega seotud kannatuste pealtnägemine ning pealtnägijal niisuguste asjaolude kogemise tõttu tekkinud kohesed või hilisemad üleelamised. Kohtud leidsid, et kuna ükski kannatanu ei olnud sündmuskohal liiklusõnnetuse toimumise hetkel ega ka mitte siis, kui M. L. pärast vigasaamist veel elas, ei saa rääkida erandlikest asjaoludest VÕS § 134 lg 3 mõttes. Samuti viitasid kohtud sellele, et pole tõendatud, mil määral nägid pärast avariid sündmuskohale jõudnud K. V. ja A. L. M. L-i seisundit.


Asjas nr 3-2-1-19-08 selgitas Riigikohus, et lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 järgi võib esmajoones õigustada näiteks ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis olemine). Samas kohtuotsuses nimetati võimalike erandlike asjaolude hulgas ka hukkunud lähedase inimese vigastuste nägemisest saadud hilisemaid üleelamisi või kahju tekitamise asjaolusid (vt viidatud otsuse p 17). Kõnesolevas otsuses - ega ka üheski teises Riigikohtu otsuses - ei ole aga toodud VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike asjaolude ammendavat loetelu. Kolleegium jagab õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et kindlasti ei tähenda Riigikohtu osutatud seisukoht seda, et lähedase kaotanud inimene võib hüvitist saada vaid juhul, kui ta surma pealt näeb (M. Vutt. Lähedase isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika. - Juridica 2012, nr 6, lk 471). Niisamuti ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohalt ainumäärav, kas ja kui ruttu satub või tuleb inimene sündmuskohale, kus tema lähedane hukkus.


Surma saabumise asjaolude erandlikkusele peab andma hinnangu kohus. Kolleegiumi hinnangul saab käsilolevas asjas rääkida sellistest erandlikest asjaoludest, mis eristavad M. L-i surma paljudest teistest lähedase kaotamise juhtudest ja õigustavad K. L-ile, A. L-ile ning K. V-le mittevaralise kahju hüvitise maksmist. M. L-i surm oli kannatanute jaoks - ka kõrvalseisjale äratuntavalt - eriliselt ränk kogemus. Järelduse hukkunu lähedaste iseäranis traumaatiliste üleelamiste kohta saab teha ainuüksi M. L-i surma saabumise ebatavaliselt rängast viisist. Nähtuvalt kohtute tuvastatust (maakohtu otsuse punktis 2 ja ringkonnakohtu otsuse 14. lehekülje allosas) ületavad surma saabumise asjaolud konkreetsel juhul selle piiri, mille puhul saab väita, et juhtunu mõju hukkunu lähedastele on tavapärasest raskem. Elu kaotamine nii traagilisel viisil, nagu ilmneb kohtute tuvastatud faktikogumist, ei ole isegi surmaga lõppenud avariide puhul tavapärane. Sellel, kas ja mil määral keegi lähedastest surnukeha pärast avariid nägi, ei ole määravat tähendust olukorras, kus elu kaotamise asjaolud on niivõrd traagilised, et nendest teadasaamine mistahes viisil on hukkunu lähedastele äärmiselt raske mõjuga. Ei ole alust kahelda, et kannatanuid jääb vaevama teadmine ema ja abikaasa hukkumisest tavatult kohutaval viisil. Kolleegium leiab, et see äärmiselt häiriv teadmine lisandub kannatanute leinakogemusele ja võimaldab praeguses asjas jaatada VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu.


Seega on mittevaralise kahju hüvitise maksmine K. L-ile, K. V-le ja A. L-ile põhjendatud. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt kaalutlusõiguse alusel. Seejuures peab järgima põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel, ja seda ka sõltumata poolte taotlusest, tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. novembri 2021. a otsus nr 1-20-3535/66, p 18 ja tsiviilkolleegiumi 18. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 16). K. L., K. V. ja A. L. paluvad mõista igaühele 15 000 eurot. Kahjuhüvitise ulatuse määramisel ei saa arvestada kõiki hagiavalduses esitatud argumente, millega nõuet ja selle suurust põhjendati. Samuti tuleb silmas pidada, et R. Toomsalu rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest ja ta on enda süüd - kohtute hinnangul puhtsüdamlikult ning siiralt - kahetsenud. Samuti vabandas süüdistatav kannatanute ees kohtuistungil ja täitis vabatahtlikult nende varalise kahju hüvitamise nõude. Arvestada tuleb ka kohtupraktikas väljakujunenud hüvitismääradega sarnastes olukordades. Kolleegium peab võimalikuks määrata igale kannatanule hüvitise 3000 eurot.


Juhul kui Teil on vaja õigusabi mittevaralise või varalise kahju väljamõstmisel kriminaal- või tsiviilkohtumenetluse raames, siis võite julgelt pöörduda minu poole, Jurist Vitali Denikin, info@denikin.ee 58002575








6 просмотров0 комментариев

Недавние посты

Смотреть все
bottom of page